TEATED
TÖÖTEGIJAD
VAIMULIKUD
JUHATUS JA NÕUKOGU
KOGUDUSE ELU
JUMALATEENISTUS
AMETITALITUSED
MUUSIKATÖÖ
DIAKOONIA
LEERIKOOL
NOORTETÖÖ
LASTETÖÖ
AJALUGU
OREL
Orelifond
Nimelised oreliviled
ANNETUSED
FOTOALBUM
SISUKORD
OREL
1867. aasta jõuludeks valminud Jaani kiriku esimese oreli ehitas 1869. aastal tuntud Eesti orelimeister Gustav Normann. Mehhaanilise traktuuriga orelil oli 39 registrit.
1905. a. Jaani kiriku organistiks saanud orelikunstnik August Topmann alustas peatselt kampaaniat selle oreli moderniseerimiseks. Oreliehituskunstis oli 19. sajandi lõpus tarvitusele võetud uus klahvi jõuülekandeviis, kus ülekanded klahvist vileventiilini ei toimunud enam mehhaaniliselt, vaid õhuga - pneumaatiliselt.
1911. aastaks oli August Topmanni eestvedamisel kogutud niipalju raha, et töödega võidi alustada. Orel lasti ümberehitada eestlasest orelimeistril August Terkmannil. Meistril tuli ehitada täiesti uued vilepõhjad, kuid säilitada vana oreli tarvitamiskõlblikke vilesid.
1913. aastal valminud orelist sai tõeline modernse oreliehituskunsti saavutus. Uus orel oli nelja manuaaliga, millest kõige ülemiselt sai mängida väikest orelit, mis asus altari taga ja oli suure oreliga ühendatud elektrijuhtmete abil. Terkmann kasutas moodsaid leiutisi, nii oli võimalik väikese hulga viledega immiteerida suurt orelit. Mängupuldis on registreid 62, reaalselt vilesid aga vaevalt 37 registrile. Juba aastaid tagasi tõdeti, et äärmiselt hästi viimistletud kõlaga oreli nõrgaks kohaks on traktuur. 30 aastat tagasi lakkas töötamast väike orel, kiriku liigse kütmise tagajärjel sai suur orel tugevalt kahjustada. Enne II maailmasõda pandi toime ulatuslik vilede vargus. Kõik see on jätnud orelile oma laastava jälje. 20. sajandi esimesel poolel ühe eelistatuima orelikontserdite paigana tuntud Jaani kirikus ei ole juba aastaid orelikontserte toimunud, vaatamata kiriku suurepärasele akustikale. Selline olukord on olnud tingitud oreli väga halvast tehnilisest seisukorrast. Viimased paarkümmend aastat on õnnestunud orelit kasutada vaid tänu orelihooldajate pidevale hoolsale tööle ning organistide suurele vilumusele.
Orelimeister Gustav Normann (1821-1893) sündis Rägavere vallas Virumaal. Oreliehituse alal täiendas ennast Saksamaal Fr. Ladegasti töökojas. Esimese suure oreli ehitas 1847. aastal Tallinna Pühavaimu kirikule. On ehitanud oreli ka Harju-Risti, Tudulinna, Kuusalu, Ridala, Simuna ning paljudele teistele kirikutele Eestis, Soomes ja Venemaal.
Normanni orelite kõlakarakter on veel täiesti tuntavate klassikaliste mõjutustega.
Orelimeister August Artur Terkmann (1885-1940) elas ja töötas Tallinnas. Oreliehitust õppis oma isa orelimeister Gustav Terkmanni käeall ja Aug. Laukhuffi tehases Saksamaal. 1908. aastal sai oma isa orelitöökoja juhatajaks. Esimene iseseisev töö oli Harju-Jaani kiriku oreli ehitamine. On ehitanud hulgaliselt oreleid Eestis, Venemaal, Lätis jm. Suurim tänini säilinud orel asub Tallinna Pühavaimu kirikus.
Terkmanni orelid esindavad romantilist kõlasuunda. Tema pillidel on palju suhteliselt vaikselt intoneeritud registreid.
Toomas Mäeväli Vaata ka: Eesti Orelisõprade Ühing
|üles|